A theme of the age, at least in the developed world, is that people crave silence and can find none. The roar of traffic, the ceaseless beep of phones, digital announcements in buses and trains, TV sets blaring even in empty offices, are an endless battery and distraction. The human race is exhausting itself with noise and longs for its opposite—whether in the wilds, on the wide ocean or in some retreat dedicated to stillness and concentration. Alain Corbin, a history professor, writes from his refuge in the Sorbonne, and Erling Kagge, a Norwegian explorer, from his memories of the wastes of Antarctica, where both have tried to escape.
And yet, as Mr Corbin points out in "A History of Silence", there is probably no more noise than there used to be. Before pneumatic tyres, city streets were full of the deafening clang of metal-rimmed wheels and horseshoes on stone. Before voluntary isolation on mobile phones, buses and trains rang with conversation. Newspaper-sellers did not leave their wares in a mute pile, but advertised them at top volume, as did vendors of cherries, violets and fresh mackerel. The theatre and the opera were a chaos of huzzahs and barracking. Even in the countryside, peasants sang as they drudged. They don’t sing now.
What has changed is not so much the level of noise, which previous centuries also complained about, but the level of distraction, which occupies the space that silence might invade. There looms another paradox, because when it does invade—in the depths of a pine forest, in the naked desert, in a suddenly vacated room—it often proves unnerving rather than welcome. Dread creeps in; the ear instinctively fastens on anything, whether fire-hiss or bird call or susurrus of leaves, that will save it from this unknown emptiness. People want silence, but not that much. | Selle ajastu temaatika, vähemalt arenenud maailmas, on et inimesed ihkavad vaikust, kuid ei leia seda. Liikluse müra, telefonide lakkamatu piiksumine, digiteavitused bussides ja rongidel, telerid üürgamas ka tühjades kontoriruumides on kui pidev nüpeldamine ning lakkamatu segaja. Inimrass on kurnanud end müraga ning ihkab selle vastandit - olgu siis metsikus looduses, laial ookeanil või mõnes vaikusele ja keskendumisele pühendatud puhkeasutuses. Ajalooprofessor, Alain Corbin, kirjutab oma pelgupaigast, Sorbonnist, ning Norra maadeavastaja, Erling Kagge, oma mälestustest Antarktika väljadelt, kuhu mõlemad on proovinud pageda. Ja siiski, nagu Hr Corbin märgib "Vaikuse ajaloos", pole praegusel ajal ilmselt rohkem müra, kui varasemalt. Enne õhkrehvide leiutamist täitis linnatänavaid kurdistav metallvelgede kõlin ning hobuseraudade klabin kividel. Enne vabatahtliku isolatsiooni mobiiltelefonides, kõlasid bussid ja rongid vestlusest. Ajalehe müüjad ei jätnud oma varusid tumma kuhja vaid reklaamisid neid kogu kõrist, nagu tegid seda ka kirside, kannikeste ja värske skumbria müüjad. Teater ning ooperimaja olid kaos hõisetest ning vaidlustest. Isegi maal laulsid talupojad tööd rügades. Enam nad ei laula. Mis on muutunud, pole mitte nii väga müratase, mille üle ka varasematel sajanditel kurdeti, vaid segajate tase, mis hõivavad ruumi, mida võiks täita vaikus. Seal paistab hoopis uus paradoks, sest kui vaikus saabub - männimetsa sügavustes, alasti kõrbe avaruses, järsku tühjaks jäänud ruumis - osutub see pigem ärevust tekitavaks, kui teretulnuks. Õud hiilib ligi; kõrv kinnistub instinktiivselt millele iganes, tule sosinale või linnu laulule või lehtede kahinale, mis päästaks teda sellest tundmatust vaikusest. Inimesed ihkavad vaikust, kuid mitte nii väga. |